Kriminaalhoolduse peamine eesmärk on muuta ühiskond turvalisemaks, rakendades alternatiive vangistusele. Selline eesmärgi seadmine tugineb eeldusel, et kuriteo sooritanud isiku võib jätta vabadusse, kui lisaks järelevalvele tema üle tehakse ka tööd tema kriminogeense käitumise muutmiseks. Kriminaalhooldustöö koosneb seega kahest poolest – järelevalvest ja sotsiaalse kohanemise soodustamisest. Need meetmed aitavad vähendada korduvkuritegevust, suurendades nii ühiskonna turvalisust.
Eesti kriminaalhooldussüsteem hakkas toimima 1. mail 1998. Kriminaalhooldustööd teevad Tallinna, Tartu ja Viru vangla juures asuvad kriminaalhooldusosakonnad, mis jagunevad piirkondlikeks talitusteks.
Kriminaalhooldaja töö sisuks on selgitada välja uue kuriteo toimepanemise riskid ning kavandada koos hooldusalusega abinõud uue kuriteo toimepanemise vältimiseks, tehes koostööd riigi ja omavalitsuse struktuuriüksustega ning mittetulundusühingutega.
Kriminaalhooldusametniku kandidaadilt eeldatakse kõrgharidust (soovitavalt sotsiaalvaldkonnas) ja head pingetaluvust. Kriminaalhooldusse kaasatakse ka vabatahtlikke kriminaalhooldusabilisi, kes teevad tööd vabast ajast ja tasu saamata.
